DKG Eesti organisatsiooni sügisüritus ehedal Kihnu saarel
Deltakad ärkasid 17.08. hommikul
kell 4 hommikul (!) et teele asuda Munalaiu sadama poole, kust algas Beeta chapteri
organiseeritud sügisüritus: meid ootas ehe Kihnu saar.
Kihnu saar asub Läänemeres Liivi
lahes. Kihnut ümbritseb 56 laidu, kus elavad linnud ja hülged. Kihnu väin on
rahvusvaheline lindude kaitseala. Lähimal asustatud saarel, Manilaiul, elab
umbes 40 inimest. Kihnus elab 500 inimest, kelledest paiksemad on 350. Külasid
on 4. Kihnu Virvet me ei kohanud. (:
Rannaniite ja kadakasi karjamaid
piiravad mere poolt luited ja liiv, mida oli hästi näha Kihnu tuletorni juurest.
Piki saart kulgeb kõrgem männimetsaga kaetud moreenseljandik. Ja ei ühtegi
kuuske! Kihnlased toovad jõulude ajal tuppa väikese männi.
Püsiasustus sai alguse 14.
sajandil. Arvatakse, et pärast Jüriöö ülestõusu põgenesid saarlased ja läänlased
koos peredega mere taha Kihnu.
Saare muudab eriliseks oma meel
ja keel, kogukondlik elulaad ja kombed. Kihnu keel on iseloomuliku laulva
intonatsiooni ja kohaliku sõnavaraga murrak.
Traditsioonide järgi elamine on kihnlastele loomulik ja
ainuõige elamisviis. Kihnu naine paneb kördi selga armastuse pärast, mitte et
kellelegi muljet avaldada. Kihnu naise jaoks on tema rahvariie maailma ilusam
ja ta ise on kõige ilusam just seda kandes. Kihnu naisel on vakas palju körte, kas
punane, poolpunane, kiipsuga, sinine või must leinakört. Kördi värvus
dikteerib, mis värvi sitsijakk ja põll selga pannakse. Põll on ainult
abielunaise riietus, vabaabielus oleval mitme lapse emal õigust seda kanda ei
ole. Mehe rahvariie on troi ehk mustriline kootud kampsun, aga
mehed seda igapäevaselt ei kanna. Troi on väärikas ja kallis kingitus ja Kihnu
aukodanikud kannavad neile kingitud troid uhkusega.
Meid oli kokku 15. Peale randumist Kihnu sadamas, jalutasime umbes 15 minutit Maarjaliisa vanaema kodutallu, kus Beetakad olid kaasa võtnud rikkaliku hommikusöögi.
Kui kõht täis, tuli ronida lahtisesse kastiautosse, mida juhtis nooruke Kihnu naine.
Külastasime Kihnu tuletorni, Kihnu kooli ja
Kihnu muuseumi. Kihnu kooli direktor Jana Ruubel rääkis pikalt koolist, õpetajatest,
õpilastest ja lastevanematest, oma töö rõõmudest ja väikestest muredest,
milleks ikka on õpetajate ja kaasaegsete vahendite nappus. Küsimusele, kas ta
jääbki Kihnu elame, vastas Jana, et kindlasti niikauaks, kuni lapsed suureks
kasvavad, et pakkuda neile õnnelikku lapsepõlve (nagu Bullerby külas)
Lõunasöögiks pakuti rahvamajas ehtsat haugi suppi,
traditsioonilist keedetud soolaliha aedviljadega ja kohevat pirukat. Nämm,
nämm.
Paduvihm oli küll meie jälitaja, aga köömes nende vahvate
elamuste kõrval.
Aitäh Beetakatele niiiiiiiiiiiiiiiiii vahva reisi eest! Armsad mälestused jäävad kindlasti pikalt püsima!
