Delta Chapter

KUIDAS KESKEALISE TÖÖTAVA NAISENA ÕPPIMISEGA HAKKAMA SAADA JA MIDA SEE TERVE PEREKONA JAOKS VÕIB TÄHENDADA ehk KUIDAS LEIDA VÕLU JA TALUDA VALU TERAPEUDIKS ÕPPIDES.

Just sellisel teemal kutsus Delta chapteri liige Auli Andersalu-Targo kuulama mõtteid oma kogemustest töö ja pere kõrvalt omandada uus eriala ja kas on võimalik selles protsessis vältida ’läbipõlemist’.

Auli on õppinud Tallinna Ülikoolis psühholoogiat ja töötanud 20 aastat koolipsühholoogina. Hiljuti hakkas Aulit saatma tunne, et ’veel on vaja midagi’. Tema sõbratarid olid juba õppinud terapeutideks ja tekkis hirm, et ta nagu jääks millestki ilma või maha, ehk ’fear of missing out’.

Nii asuski Auli õppima terapeudiks 2019.a. veebruaris. Õppematerjalide maht oli suur, nii eesti kui inglise keeles, üks referaat ja essee järgnes teisele. Siis tuli koroona ja õppematerjalide maht veebis aina kasvas. Tekkis kurnatus õppimisest käies samal ajal ka tööl.

Margarita meenutas, kuidas tema tütar, kes käis tööl ja lapsed olid eelkooliealised, alustas ka teise kõrghariduse omandamist. Õppimise aeg tuli varastada öötundidest ja tema abikaasa küsis. ’Kas nii hakkabki olema?’

Auli ei õppinud öösiti, nagu ta ütles, ta magas. Oht läbipõlemisele ja oma ’mina’ kaotamisele siiski kummitas.

MILLISED OLEKSID ABIVAHENDID?

Auli tütar on juba kodust lahkunud ja elu Prantsusmaal ei võimalda igapäevaseid lähedaid suhteid tütrega ja ometi on just Auli täiskasvanud tütar tema inspiratsiooni allikaks.

Auli taastas tihedad suhte oma emaga, püüdes end panna taas lapse positsiooni. Tänapäeval on peredes suur koormus naiste peal. Kui tekib soov veel õppida midagi uut, siis leitakse end isegi dilemma ees – loobuda armastusest või iseendast. Tegelikult tuleb luua tasakaal paarissuhtes - kes on väga aktiivne, peaks tagasi tõmbuma ja ka majapidamistööd ning laste eest hoolitsemise omavahel ära jagama.

Siin mõned Auli näpunäited meile kõigile:

Universaalsed psühholoogilised baasvajadused:

1) vajadus seotuse järele – tunne, et ollakse teistega tähenduslikult seotud ja kuulutakse nendega kokku, tuntakse end turvaliselt ja väärtustatuna erinevates sotsiaalsetes gruppides

2) vajadus kompetentsuse järele – hakkamasaamise tunne optimaalselt väljakutsuvate ülesannetega; tunne, et mõistetakse ümbritsevat maailma ja selle toimimist

3) vajadus autonoomia järele – tunne, et teen ise valikuid ja suunan ise oma käitumist; võin olla Mina Ise ja sellena respekteeritud. Ei tähenda sõltumatust või üksijäetust!

Nagu propageerib Fred Jüssi: Õpi logelema! Auli täiendab: tee teatud päevadel, teatud tundidel MITTE MIDAGI TEHA või tegeleda enda asjadega. Õpetaja ei oska logeleda, muutuste tegemine on raske, aga võimalik. Stress halvendab täidesaatvate funktsioonide tööd ja võib tekitada selle all kannatajast mulje, nagu tal oleks aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kui me oleme kurvad, üksildased või stressis, oleme viletsamad tähelepanu ümberlülitamisel/suunamisel ja ebaolulise info ignoreerimisel. Kui oleme õnnelikud, oleme selles paremad. Ikka tuleb endalt küsida, mis on minu elus tähtis. ’Fear of missing out’ tuleb asndada ’joy of missing out’ – nautida igat hetke oma elus ilma muretsemata, mida teised teevad, nautida seda, mis on olemas.